13. nädal: Teistmoodi IT
"Nähtamatud" probleemid tehnoloogia maailmas
Tarbijakaitse Ja Tehnilise Järelevalve Ameti viimaste aastate aruannetes on selgelt kirjas, et erivajadustega inimeste tehnoloogiline ligipääsetavus on tunduvalt paranenud ja sellega tegeletakse igapäevaselt. Samas leidub ikka ja jälle kitsaskohti ja probleem, mis takistavad erivajadustega inimeste täisväärtusliku kasutajakogemuse tagamist.
Olenemata sellest, kas tegu on igapäevaste tegevuste või tööalaste ülesannetega, peaks kõigil inimestel olema võrdne võimalus ja vastavalt erivajadusele tagatud ligipääsetavus. Seetõttu tuleks tehnoloogilisi vahendeid käsitleda kui erivajadustega inimeste meditsiinilisi abivahendeid. Kui inimesel on vajadus ekraanilugeri järel, et tööd teha, siis on see põhimõtteliselt sama funktsiooniga kui liikumispuudega inimesele ratastool, lihtsalt digitaalses keskkonnas. Lisaks on Eesti Puuetega Inimeste Koda veebilehel eraldi välja toodud, et juhtkoer vaegnägijale läheb samuti abivahendite nimekirja. Seetõttu oleks täiesti põhjendatud ka ettepanek lisada tehnoloogilised vahendid erivajadustega inimeste abivahendite nimistusse.
Rahastuse osas on on selge, et tehnoloogiliste abivahendite pakkumine ei ole odav. Siiski ma usun, et riigi poolne panus peaks katma tehnoloogiliste abivahendite kulud sarnaselt praegu saadaval olevate abivahenditega, mille puhul jääb see toetus tavaliselt 90%-95% ulatusse. See aitaks tagada erivajadustega inimestele veel täisväärtuslikuma keskkonna ning riigi ülesanne peaks üleüldiselt olema erivajadustega inimeste toetamine tehnoloogiliselt kiiresti arenevas ühiskonnas.
Mis puudutab nüüd küsimust, et milline ministeerium peaks antud toetuste eest vastutama ja kulud katma, siis ma arvan et ühe kindla ministeeriumi õlule ei ole ka mõistlik seda lükata. Kindlasti peaks abivahendite toetuse puhul olulist rolli mängima Sotsiaalministeerium, mis tegeleb igapäevaselt inimeste toimetulekuga seotud teemade ning probleemidega. Praeguse olukorra juurpõhjused ei jää aga ainult raha taha, vaid kindlasti mängivad rolli ka praegused tehnoloogilised süsteemid ja keskkonnad. Seetõttu tuleks kindlasti üle vaadata ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolne panus tehnoloogia taristu arendamisel. Ma usun, et väga mahuka töö saaks erivajadustega inimeste ligipääsetavuse suurendamisel ära teha juba sellega, et digitehnoloogiate arendamine on korraldatud nii, et juba eos mõeldakse ka ligipääsetavusele rohkem.
Jättes kõrvale erinevad erivajadused ning näidustused, siis minu hinnangul tuleks kogu riiklik süsteem selgemaks ning struktureeritumaks muuta. Ehk abivahendite kättesaadavus on tagatud ning lihtsustatud ka inimestele, kellel ei ole kindlat puuet, vaid reaalne vajaduspõhine põhjus. Näiteks raske ning kurnava tööalase tegevuse põhjal ettenähtud rehabilitatsioon. Sel viisil on juba eos välditud olukord, kus inimene jääb ilma abivahendist/teenusest, kuna tema näidustused ei ühti ega mahu riigi poolt loodud bürokraatlikesse ettekirjutustesse.
Viited:
- https://epikoda.ee/sihtgrupid/erivajadusega-inimesele/abivahenditeenus/
- https://sotsiaalkindlustusamet.ee/puue-ja-hoolekanne/abivahendid/abivahendi-vajajale
- https://www.mkm.ee/ettevotlus-ja-innovatsioon/ettevotluskeskkond/digiteenused
Comments
Post a Comment