4. nädal: Info- ja võrguühiskond

Iga hiireklõps on fikseeritud ehk kuidas on inimeste andmed muutunud uueks kapitaliks 

Pilt: https://www.planetcompliance.com/wp-content/uploads/2024/10/Dark-Web-1024x576.jpg

Pole vist vale väita, et iga uue ja särava tehnoloogiaga kaasneb paratamatult ka kasutajate eest kiivalt varjatud pahupool. Tihtipeale ei hooma tavakasutaja, mis toimub “kardinate taga” ning kuivõrd lihtsalt on võimalik endast internetiavarustesse jätta digitaalne jälg maha. Samuti jääb paljudele igapäevaselt nähtamatuks ka see, kui suures ulatuses tegelikult kasutatakse ära nende teadmatust ning seeläbi kogutakse nende isiklikke andmeid ilma, et nad sellest ise teadlikud oleksid.

Praeguseks oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus antud nähtusele on antud ka tabavalt kõlav nimi- jälgimiskapitalism. Üsna düstoopiliselt kõlav sõna tähendus ei jää oma olemuselt palju alla ka George Orwelli kultusteose “1984” süžeele. Suurettevõtted, riigid ning jumal teab kes koguvad tagaplaanil inimeste digitaalseid tegevusi ja andmeid. Selleks on loodud lausa ideaalsed süsteemid ja programmid, mille kaudu inimeste info neile justkui ise sülle jookseb.

Andmete kogumist ei teosta aga mitte ainult suured ettevõtted vaid ka riigid, kellel on läbi digiteenuste lihtne koguda ning jälgida rahva tegevust. Näiteks on Eesti riigi ID-kaardi omanikel võimalik kasutada väga palju erinevaid teenuseid, mis paratamatult jätavad süsteemidesse oma jälje. Olles siiski maailmamõistes üks juhtivamaid digiriike usun ma, et riigi tasandil on digisüsteemid üsnagi hästi turvatud ja ühegi isiku andmed niisama naljalt ei leki. Jättes muidugi siinkohal kõrvale suuremahulised rünnakud, milles ei ole pääsenud ka Eesti riigi andmekogud.

Mõeldes natukene tuleviku peale, siis on näha, et aina rohkem tegevusi kolitakse ümber digiteenusteks. See aga suurendab inimeste isikuandmete mahtu ning kindlasti ei jää maha ka jälgimiskapitalismi tempo. Aina detailsemate isikuandmetega luuakse aina detailsemaid digijalajälgi, mille põhjal on näiteks suurettevõttel oma klientide ostuharjumuste ennustamine ning nende mõjutamine tühiasi. Kui kõige mustem stsenaarium peaks käiku minema, on üsna tõenäoline, et varsti teavad ettevõtted inimese kohta rohkem kui näiteks omaenda pereliikmed.

Kuid ega areng pole siis ainult ühepoole. Tahaks loota, et andmete suurenemisega digikeskkondades, suureneb ka võimekus neid kaitsta ning tagada inimeste privaatsus. Oluline on tagada andmete läbipaistvus ning selgitada, millistel alustel kasutajate andmeid üldse koguda on vaja. 

Samas tuleb mainida, et on päris kõhedust tekitav, kuidas inimeste isiklikest andmetest on saanud aina väärtuslikum “kaup”, mille üle neti avarustes lausa tormi joostakse. Kuid päeva lõpuks tuleb igal inimesel teha otsus enda andmete jagamise kohta ikkagi siiski ise ja nii paratamatu kui see ka ei ole kasvatada seeläbi vaikselt oma digiaedikut.